Viimasel ajal on küll kõik nagu üles alla, nii paljude kellega ma rääkinud olen ütlevad sama. Eks ilmselt see ka mõjutab, et me Eliisiga teeme 30 päeva kaskaad paastu, mis hõlmab intervallidega söömist 12h jooksul ja siis 36h kuivpaastu..
Üks päev on tunne, et täiega lendan. Rõõm, eufooria, kohalolu ja lihtsalt olemine ja nauding – hetk, kus kõik tundub võimalik. Ja siis teine päev on täiega vastassuunas kogemused. Kogu see kergus ja rõõm on kadunud ning asemele jääb tühi, raske tunne. Kurbus, ahastus, süütunne ebapiisavus, läbikukkumine… Justkui kukkuksin täiesti teise äärmusesse. Tunnen, kuidas see olek haarab nii tugevalt, et ohvrioll tõstab pead ja istun kurbuses ja tühjuses..
Selles hetkes tunnen, et need tunded on suuremad kui mina ja kõik praktikad ja oskused kohalollu tulla on pühitud, isegi armastust ei vali selles hetkes … Jabur.
Olen mõtisklenud, et miks see nii on?
Miks on nii raske tasakaalu hoida?
Või räägin endale seda lugu et on?
Ja siis tuleb see saboteeriv hääl minu sees: “Mis mul viga on? Miks ma ei suuda kohalolus olla?
Pettumus enda suhtes, nagu oleksin täiega läbi kukkunud. Olen taibanud, et see ei ole tegelikult probleem, et ma tunnen erinevaid emotsioone. Probleem on selles, et ma mõistan end alateadlikult hukka, kui ma enam ei tunne seda “head tunnet”.
Kas mu keha saab üleöö uueks? Tõenäoliselt mitte – see on nagu sibula koorimine Kõik see, mis on minus olnud – kõik mustrid, uskumused, programmid, traumad, harjumused – nad on ikka veel siin. Nad tulevad kihthaaval pinnale ja ainult mina saan otsustada, kuidas ma neisse suhtun. See, et ma vahel kukun, ei tähenda, et ma pole kasvanud. Mu pendel ei liigu enam lihtsalt edasi-tagasi – ta liigub spiraalis üles. See tähendab, et iga kord, kui ma tunnen kurbust või ärritust, olen ma tegelikult “kõrgemal” tasandil kui varem.
Kunagi oli mu elu parim hetk täpselt seal, kus praegu on mu “halvim” hetk.
Selles üleujutatud olekus ma lihtsalt ei näe seda, sest alateadvus või mis iganes see ka pole, kogeb justkui see sama asi kus ma seda tunnet tundsin ikka veel minevikus.
Elu on sagedus nagu ma ise.
Nagu sisse välja-hingamine
Emotsioonid on nagu vesi, mis voolab.
Me tahame tunda ainult häid tundeid ja emotsioone ning vältida ja mitte vastu võtta negatiivseid emotsioone ja tundeid. Aga sellisel viisil suhtudes me justkui eirame osakesi endast – neid väikseid versioone ja fragmente, kes on kuskil kunagi haiget saanud, ei ole olnud ära hoitud, süüdistatud jms… Matame vaiba alla need tunded, mida me uuesti ei taha tunda ja läbi kogeda…
Kuid võti on siiski selles, et vastu võtta ja lubada lahustuda nendel.
Ja lõpuks on küsimus ainult ühes – kas ma võtan ennast vastu igas olekus?
Kas ma suudan ennast hoida ka siis, kui mul on raske?
Või ma lükkan ennast ära ja ootan, et midagi väljastpoolt või keegi väljastpoolt ulataks käe ka tõmbaks mind välja sellest porilombist?
Selles osas ma olen täiega tänulik Eliisile, et kui ma “kukun” sellesse porilompi siis ta ei tule mulle appi tõttama vaid vaatleb ja on olemas kui ma olen valmis ise sealt tõusma.
Ehk siis ma olen täpselt seal, kus ma olen. Ja see on okei. Ma võin olla hell enda vastu ka siis, kui ma olen porilombis. Ma võin olla õrn enda vastu ka siis, kui ma olen hirmul või tunnen häbi. Ma võin end hoida, justkui ma hoiaksin väikest ennast, kes alles õpib maailma kogema.
Ja emban kõiki neid versioone endast, kes ma kunagi olen olnud samamoodi nagu emban tänast versiooni endast
Ja see ongi vabadus.
