ISA MA ARMASTAN SIND!
Armastan sind, isegi siis kui sa ei ole mul lapsepõlves olnud minu jaoks olemas selliselt nagu ma soovisin
Armastan sind isegi siis, kui sa oled ebakindel, sest see ebakindlus on osa sinust
Armastan sind isegi siis kui sa oled see, kes sa oled täpselt nii nagu sa oled
Armastan sind isegi siis kui sul on raske
Armastan sind isegi siis, kui sa ei oska ennast väljendada
Lihtsalt Armastan sind, tingimusteta!
Täna tuli Isa mulle külla, et lahendada ühte seika. Alguses videkünes ütlesin, et las olla ja pigem ignoreerisin seda, et ta tahtis tulla. Kuid mu sisetunne kõneles teistmoodi. Kuulsin vaikset häält, mis ütles: “Las tuleb.”
Kuna mul isa on kurt, siis mul on temaga natuke keeruline suhelda ja väljendada seda, mida ma päriselt tunnen, soovin, kogen. Ja seetõttu jääb tegelikult väga palju meie vestlust pigem pinnapealseks, sama ka emaga. Isal on natuke raskusi aru saamisega ja mõistmisega, mis teeb ka kommunikeerimise keerulisemaks. Ja ma pole temaga päriselt sellest rääkinud kuidas mul läheb ja kuidas tal tegelikult läheb. Mida ta tunneb. Mida ta kogeb.
Selle lahendamise vältel, millega ta siia tuli. Mul tuli tunne kallistada teda. Kallistasin teda pikalt ja tundsin, kuidas suures mehes on nii palju haprust, õrnust, pehmust, mida ta matab sõltuvuste alla. Nägin teda enda südamega.
Nägin teda enda tundega.
Kuulsin teda enda sees.
Tema väikest poissi kõnelemas tundekeeles.
Ühel hetkel kui kallistamise lõpetasime, tundsin, et see armastuse ruum puudutas teda. Algul ta oli segaduses, et miks ta silme eest virvendab ja pea käib ringi. Nägin seda silmade sära, kui kristallilised kirkad silmad, täis siirust ja südamlikkust. Järgmine hetk tal tekkis sellest tundest segadus ja hakkas rääkima lugu, kui raske tal tööl on ja kui väsinud ta on. Kuulasin ja mõistsin teda.
Siis ta juba ise kallistas mind ja selle kallistamise käigus ma väljendasin seda armastust sõnadega, väljendasin seda kõike läbi tunde. Ütlesin kõva häälega välja, et annan andeks talle kõige eest, sest tema tegi nii nagu oskas tol hetkel. Tundsin, et see läks talle sügavale südamesse ja ta muutus veel pehmemaks – justkui ta oleks tundnud seda, mida ma ütlesin ning need kaitsemüürid hakkasid vaikselt langema., tuues läbi tema eheduse ja suure südame, mille ta on enda sisse sügavale ära peitnud.
Kallistades hakkas kõikuma ja õõtsuma., toetudes mulle peale. Ja ma lihtsalt hoidsin. Armastasin. Pole teda nii pikalt kunagi kallistanud ja ta julges tulla selle sisse. Selle armastuse sisse, mis ta sees tegelikult on.
aatasin, et tal silmad märjad ja ütles, et tal pea hakkas väga ringi käima ning tundis, et viskab pildi tasku. Ütlesin talle, et see on ok. Nägin ta märgades silmades, et ta on tegelikult igatsenud seda hetke.
Armastus on ilus.
Armastus toob hetke.
Ja nii me kallistasime mitu korda, iga kallistus viis sügavamale ühendusse meie vahel. Ühendusse Isa ja Poja vahel. Fakk kui ilus see oli.
Kallistage oma isa, kallistage oma ema – see üks pikem kallistus võib muuta palju teievahelises ühenduses ja tuua selgust.
Siis kui isa ära hakkas minema, ütlesin talle, et Ma armastan sind ja ta ütles vastu mulle. Ütles kui häbi tal on olnud selle ees, et ta joonud on, et ta ei ole mu jaoks olemas olnud. Et ta on kõike valesti teinud jne. Ma ütlesin, ei ole sa midagi valesti teinud, vaid tegid nii nagu oskasid… Ma ikkagi armastan sind.
Andestamine on see mida me teha saame selles hetkes.
Armastus võidab alati.
Armastus on.
