Viisin läbi MER sessiooni kliendiga, kes jagas, et ärritub kergesti ja stress kehas ning vihahood aeg-ajalt.
Kui küsisin sessiooni ajal, et kuidas ta ennast tuneb ja mis kehas toimub, tuli vastus „hästi ja ei ole midagi“. Sügavamale minnes ja keha avades, selgus, et keha oli ennast lukku pannud . Lukku pannud selle valu, mis kaasneb leinaga. Leinaga seotud emotsioonid olid kehatasandile allasurutud. Kuna emotsioonid olid nii tugevalt lukus ja peuidetud, siis väga keha emotsioone ei vabastanud. Oli pigem kaitses, sest on ju ebamugav kogeda ja tunda seda valu, mida emotsioonide läbitundmine endaga kaasa toob. Vatsu võtta seda haavatavust, et okei ma luban seda kogeda, kohtuda iseendaga, lubada väljendada seda mis kehatasandil kinni on.
Võti ongi just selles, et EMOTSIOON kehatasandil lõpuni läbi tunda, et vabastada see laeng, mis selle taga on.
Tihtipeale inimesed peidavad neid „halbu“ emotsioone mingite fassaadide taha, tehes nägu, et kõik on hästi, või siis varjates kaitsega,
Kuid keha räägib hoopis vastupidist juttu ( pinges õlad, kael, psoaas, alaselg, tuharad jne ) ehk siis pinged tekivadki sellest, kui emotsioonid jäävad kehatasandile lukku ja ei saa liikuma.
Emotsioonid on energia liikumises.
Lubada vabastada kehast, lõpuni tunda seda ebamugavust mille eest tihti peale inimesed põgenevad ning, mille taga lõpuks peitub selline kerguse ning koorem langeb õlalt.
Kui palju me lubame igapäevaselt tunda tundeid andmata hinnaguid kas see on hea või halb tunne? Vaadake väikseid lapsi – tuleb emotsioon, lubavad tunda, väljendavad seda ning paari minuti pärast on olek hoopis teine ja ruum enda sees uus.
See on lihtsalt tunne, millele me ise oleme valinud luua tähenduse mineviku lugudest.
Aga mis siis kui sellesse ebamugavusse lõdvestuda ja alistuda ning lubada seda ruumi, mis siis kui see kõik saab tegelikult olla ilus ja kerge kogemus?
Mis siis kui kõik ongi tegelikult ilus ja kerge?
Luba.
Ole.
Koge.
Võta vastu ja usalda.
